Diktaator (Vana-Rooma)
| Osa artiklitest teemal | ||||
| Vana-Rooma poliitika ja valitsus | ||||
|---|---|---|---|---|
 |
||||
| Perioodid | ||||
|
||||
| Rooma konstitutsioon | ||||
| Magistraadid | ||||
| Erimagistraadid | ||||
| Tiitlid, ametid ja aunimetused | ||||
| Õigus | ||||
Diktaator oli ametikoht Rooma vabariigis.
Rooma vabariigi kõrgeimad ametiisikud olid konsulid. Neid oli kaks. Nad olid volitustelt võrdsed ja võisid teineteise otsuseid tühistada. Sõjalise hädaohu korral võidi aga nimetada erakorralist võimutäiust omav diktaator, kellele mõlemad konsulid pidid kuuletuma. Tema käes oli de iure absoluutne võim, kuid tavaliselt ta seda ei kuritarvitanud. Diktaatori ametiaeg oli piiratud 6 kuuga, aga tavaliselt astus diktaator ise tagasi, kui hädaoht möödus.
Diktaatoreid nimetati vahel ka ilma sõjalise vajaduseta, puhtalt tseremooniate läbiviimiseks.
Pärast Teist Puunia sõda ei tunginud vaenlased tükk aega Itaaliasse, mistõttu diktaatoreid ei nimetatud. Kuid Sulla lasi end pärast kodusõda diktaatoriks nimetada, seejuures ilma võimuaja piiranguta. Diktaator oli ka Caesar, algul 10 aastaks, aga hiljem lasi ta end eluks ajaks diktaatoriks nimetada.
Pärast Caesari surma kaotas Marcus Antonius seadusega diktaatori ameti. Seda seadust pole tühistatud ega rikutud. Edaspidi kasutati Roomas muid erivolitustega ameteid ja tiitleid, näiteks imperaator ja augustus.